Sisu

• Sisu: Erinevus klassikalise muusika ja romantilise muusika vahel
• Mis on klassikaline muusika?
• Mis on romantiline muusika?
• Peamised erinevused

Klassikalist muusikat aktsepteeritakse üldiselt kui muusikat, mis esitati või komponeeriti aastatel 1750-1820. Seda kasutatakse KÕIGI muusikateoste jaoks, mis selle aja jooksul koostati. Hadyn, Mozart ja Beethoven olid sellel ajastul populaarsed heliloojad. Romantiline muusika on muusika ajastu vahemikus 1815–1920 ja need kaks perioodi kattuvad pisut.

Olgu märgitud, et 'klassikaline muusika' ja 'romantiline muusika' on erinevad asjad, kunagine oli romantilise ja armastava muusika muusika ning väga vähesed romantilised muusikapalad olid 'romantilised'. Franz Liszt oli sel ajal populaarne helilooja. Romantilist muusikat seostatakse romantismiga Euroopas, klassikalist muusikat aga klassitsismiga, ka Euroopas.

Sisu: Erinevus klassikalise muusika ja romantilise muusika vahel

• Mis on klassikaline muusika?
• Mis on romantiline muusika?
• Peamised erinevused

Mis on klassikaline muusika?

Klassikaline muusika on klassikalise perioodi muusika, mis algas 1730–1820 pKr. Ehkki see on algupärane viide klassikalisele muusikale lääne muusika ajaloos, kasutatakse seda mõistet nüüd laialdaselt, pigem kõnekeeles, et tähistada mitmesugust lääne muusikat iidsetest aegadest tänapäevani; omamoodi muusika, mis pole ei moderniseeritud ega keeruline, kuid kerge, lihtne ja rahustav.

Mis on romantiline muusika?

Mõiste romantiline muusika tähistab lääne muusika ajastut, mis sai alguse 18. sajandi lõpus või 19. sajandi alguses; olema konkreetne, aastatel 1815–1930 AD. Romantilist muusikat seostatakse kaheksateistkümnenda sajandi Euroopas toimunud romantilisusega. Romantism polnud ainult muusikaga seotud liikumine; see oli laiahaardeline kunsti, kirjanduse, muusika ja intellekti liikumine. Romantilise ajastu muusikal oli mitmeid jooni: romantilise muusika teemad olid sageli seotud looduse ja eneseväljendusega.

Peamised erinevused

1. Romantilist muusikat seostatakse romantismiga Euroopas, klassikalist muusikat aga klassitsismiga, ka Euroopas.
2. Romantiline muusika sai alguse XVIII sajandi lõpust, klassikaline muusika aga XVIII sajandi keskpaigast.
3. Romantilise muusika teemad või väljendid hõlmavad loodust ja eneseväljendust, klassikalise muusika teemad aga vaoshoitust ja emotsionaalset tasakaalu.
4. Klassikalise muusika instrumentaalkoosseisud hõlmavad sümfooniat ilma sooloklaveriteosteta, romantilise muusika puhul aga suuremat sümfooniat sooloklaveriteostega.
5. Romantilise muusika harmoonia koosnes kromaatikast, klassikaline muusika aga enamasti diatoonilisest harmooniast.
6. Romantiline muusika (Beethoven, Wagner, Brahms) kõlab intensiivsemalt ja emotsionaalsemalt kui klassikaline muusika (Vivaldi, Handel, Mozart), mis üldiselt kõlab struktureeritumalt ja etteaimatavamalt (romantiline muusika näib kiiresti liikuvat edasi-tagasi väga intensiivsest väga rahulikuks).
7. Romantilise ja klassikalise muusika üks peamisi erinevusi on intensiivne kromaatilisus. Klassikalistel paladel on sageli intensiivsed kromaatilised lõigud ja romantilised tükid võivad olla suhteliselt diatoonilised.
8. Romantilise muusika juured on klassikalises muusikastiilis. Klassikalisel perioodil silmapaistvaks muutunud vormide ja harmooniliste ideede areng laienes romantilisel perioodil.
9. Klassikaperioodid olid väga huvitatud korra hoidmisest ja meloodiate võimalikult selgel viisil esitamisest. Seetõttu olid klassikalise perioodi akordid väga sirgjoonelised ja põhinesid suurejoonelise ja väiksema ulatuse suhetel. See suhtumine muusikareeglitesse muutus romantilisel perioodil. Romantilise perioodi heliloojad hakkasid laiendama sonaadistruktuuri, varjutades meloodia keerukamate ja kromaatiliste akordidega ning luues uue muusikastiili, mis väljendas muusika dramaatilisi ja mitte tingimata füüsilisi aspekte.